Lasterikka isa avalik kiri: miks me ülistame isasid isaks olemise eest?

Taavi Tamkivi, nelja lapse isa.

On laupäeva hommik, ma jalutan nelja lapsega toidupoest välja, käes kaks mahukat toidukotti. Žongleerin laste ja kottidega auto suunas, kui minust kõnnib mööda 60ndates proua. Ta vaatab mind, mu lapsi ja poekotte mu käes ning möödumise hetkel ütleb: «Oi, kui tubli isa!»

Esimese hooga mõtlen, et ju on mul selja taga mõni teine isa, kes parasjagu vahetab ühe käega kolmikutel mähkmeid või innustab oma teismelist tütart. Ma keeran ringi ja seal pole kedagi. Kompliment on mulle! Jah, ma olen hea isa!

Selleks, et mõõta, kui hea isa sa parasjagu oled, koostasin nimekirja. Iga tehtud teo eest saab mees kümme punkti. Kui koos on vähemalt 40, siis oledki ühiskondlikult tunnustatud «hea isa».
Käi oma lastega pargis; käi nendega lasteüritustel (sünnipäevad, lasteaia üritused jms); naera koos lapsega avalikus kohas; transpordi oma laps tervelt ja ühes tükis punktist A punkti B; tee neile süüa.

P. S. Emad võivad samuti seda nimekirja kasutada enda hindamiseks, aga iga tegevus on neile väärt ühe punkti.

See on labane, aga lihtne viis ilmestamaks, kuidas suhtub ühiskond lasterikastesse emadesse. Naist vaadatakse selles samas poesabas etteheitva pilguga – kas sa ei saanud neid põngerjaid koju jätta? Miks nad siin lärmavad? Isana mul sellist kogemust ei ole.

Oleme justkui loobunud sellest arutelust, kuidas oleks võimalik rahvastiku taastootmiseks sündimust tõsta ehk innustada naisi rohkem lapsi tahtma. Kahe lapsega pere käitub mõistlikult ja ratsionaalselt, kui otsustab kolmandat last mitte saada – nad tahavad olemasolevatele lastele pakkuda täisväärtuslikku elu. Kolmas laps tähendab paljudele märkimisväärset auku rahakotis.

Mis edasi? Riigil ja kohalikul omavalitsusel on võimalik palju ära teha selleks, et laste arvu kasvades ei langeks nende elukvaliteet. Et meil oleks rohkem suuri peresid, et ka sina näeksid asju teisest vaatenurgast, loe meie ettepanekuid siit.